Kui igemed veritsevad hambaid pestes või hambavahesid puhastades, võib tegu olla algava igemepõletiku ehk gingiviidiga. See tekib siis, kui hammaste ja igemepiiri juurde koguneb hambakatt – pehme bakterikiht, mis ärritab igemeid. Põletikuline ige muutub õrnemaks, punasemaks ja paistes ning hakkab kergesti veritsema isegi tavalise harjamise või hambaniidi kasutamise ajal.

Mõnikord võib veritsust soodustada ka liiga kõva hambahari, liiga tugev nühkimine või see, et hambavahesid pole kaua puhastatud. Sellisel juhul võivad igemed esimestel päevadel rohkem veritseda, kuid järjepideva ja õrna puhastamisega peaks olukord paranema.

Kui teil lisaks esineb halb hingeõhk, igemete taandumine, valu, mädaeritus või hammaste liikuvus, tuleks pöörduda hambaarsti või suuhügienisti poole. Nemad saavad kontrollida, kas tegemist on lihtsa igemepõletiku või juba sügavama parodontiidiga.

Kodus saab ennast aidata hoolika, kuid õrna suuhooldusega. Hambaid tuleks pesta kaks korda päevas pehme hambaharja ja fluoriidiga hambapastaga, pöörates tähelepanu just igemepiirile. Hambavahesid võiks puhastada iga päev hambaniidi, hambavaheharjade või muu sobiva vahendiga. Kui igemed veritsevad, ei tasu puhastamist katkestada – sageli vajavad need kohad just paremat puhastust.

Oluline on ka lasta hambakivi eemaldada, sest kodus seda enam ära ei saa. Varakult tegutsedes on igemepõletik enamasti hästi kontrollitav ja sageli ka taanduv.

Kui igemed on paistes, punetavad või valulikud, võib tegu olla igemepõletiku ehk gingiviidiga. See on igemehaiguse varane vorm, mis tekib enamasti siis, kui hammaste ja igemepiiri juurde koguneb hambakatt. Hambakatus elavad bakterid ärritavad iget ning keha reageerib põletikuga. Seetõttu võib ige muutuda punaseks, hellaks, tursunud ja kergesti veritsevaks.

Mõnikord võivad igemeid ärritada ka liiga tugev harjamine, kõva hambahari, halvasti sobiv protees või breket, toidutükk igeme vahel, hormonaalsed muutused, suitsetamine, diabeet või mõni ravim. Kui valu on tugev, ühes kohas tekib mäda, põsk läheb paiste, esineb palavik või hammas muutub koputades valusaks, võib tegemist olla ägedama põletikuga ning abi tuleks otsida kiiresti.

Esimesena tasub pöörduda hambaarsti või suuhügienisti poole. Nemad saavad hinnata, kas tegemist on lihtsa igemepõletiku, hambakivi, parodontiidi või mõne muu probleemiga. Vajadusel tehakse professionaalne puhastus, mõõdetakse igemetaskuid või alustatakse ravi.

Kodus aitab kõige rohkem õrn, kuid järjepidev puhastamine. Hambaid tuleks pesta kaks korda päevas pehme harjaga ja fluoriidiga hambapastaga, puhastada hambavahesid ning pöörata erilist tähelepanu igemepiirile. Puhastamist ei tasu katkestada ainult sellepärast, et igemed on hellad. Leige soolaveega loputamine võib ajutiselt ebamugavust leevendada, kuid see ei asenda hambaarsti visiiti. Kui turse, punetus või valu ei taandu mõne päevaga või kordub sageli, tuleks lasta igemed üle kontrollida.

Kui suust tuleb ebameeldiv lõhn, mis ei kao ka pärast hammaste pesemist, võib põhjus peituda kohtades, kuhu hambahari hästi ei ulatu. Kõige sagedamini on süüdlaseks bakterid, mis kogunevad hambavahedesse, keele pinnale, igemepiiri juurde või sügavamatesse igemetaskutesse. Need bakterid lagundavad toiduosakesi ja toodavad ebameeldiva lõhnaga ühendeid.

Üks võimalik põhjus on igemepõletik või parodontiit. Sellisel juhul võib halb hingeõhk käia koos igemete veritsuse, punetuse, turse, halva maitse või hammaste liikuvusega. Põhjuseks võib olla ka hambakivi, hambaauk, halvasti puhastatav protees, breketid või kuiv suu. Kuiva suu korral on sülge vähem ning suu loomulik puhastumine halveneb. Mõnikord võib halb hingeõhk tulla ka mujalt kui suust, näiteks kurgumandlitest, ninakõrvalkoobastest või maohappe tagasivoolust.

Esimesena tasub pöörduda hambaarsti või suuhügienisti poole. Nemad saavad kontrollida igemeid, hambaauke, hambakivi ja igemetaskuid ning vajadusel teha professionaalse puhastuse. Kui suu on korras, kuid halb lõhn püsib, võib olla vaja perearsti või kõrva-nina-kurguarsti hinnangut.

Kodus aitab põhjalik suuhooldus: pese hambaid kaks korda päevas fluoriidiga hambapastaga, puhasta hambavahesid iga päev ning puhasta õrnalt ka keelt. Joo piisavalt vett, väldi suitsetamist ja ära püüa probleemi ainult suuveega varjata. Kui halb hingeõhk püsib üle paari nädala, kordub sageli või sellega kaasneb valu, veritsus või turse, tuleks lasta põhjus üle kontrollida.

Kui hambad tunduvad liikuvad või tekib tunne, et need ei püsi enam nii kindlalt, tuleks seda võtta tõsise märgina. Täiskasvanul ei peaks jäävhambad loksuma. Kõige sagedamini võib selline kaebus viidata parodontiidile ehk sügavamale igemehaigusele. See tähendab, et põletik ei piirdu enam ainult igemega, vaid on hakanud kahjustama hamba kinnituskudesid ja lõualuud, mis hoiavad hammast paigal.

Piltlikult võib hammast võrrelda postiga maa sees. Kui posti ümbritsev pinnas väheneb, hakkab post liikuma. Sama võib juhtuda hambaga, kui põletik hävitab tasapisi selle ümber olevat tuge. Sageli kaasnevad hammaste liikuvusega ka igemete veritsus, halb hingeõhk, igemete taandumine, hammaste vahele tekkinud uued vahed või tunne, et hambumus on muutunud.

Sellise kaebusega tuleks pöörduda hambaarsti poole võimalikult kiiresti. Vajadusel suunatakse patsient parodontoloogi ehk igemehaiguste spetsialisti juurde. Arst saab mõõta igemetaskuid, hinnata hammaste liikuvust ja vajadusel teha röntgenpildi, et näha, kas luu hamba ümber on vähenenud.

Kodus saab olukorra halvenemist pidurdada hea suuhooldusega: pese hambaid kaks korda päevas pehme harjaga, puhasta hambavahesid iga päev ning väldi suitsetamist. Samas ei tasu liikuvat hammast ise “katsetada”, suruda ega proovida paika lükata. Samuti ei eemalda kodune puhastus hambakivi igeme alt. Kui hammas liigub, on vaja professionaalset hindamist ja ravi, sest varane sekkumine võib aidata hammast säilitada.

Kui igemed on taandunud ja hambakaelad on paljastunud, tähendab see, et igemepiir on liikunud hambajuure suunas ning hammas näib sageli “pikem”. Paljastunud hambakael võib olla tundlik külma, kuuma, magusa või hambapesu suhtes, sest hambajuur ei ole kaetud nii tugeva emailiga nagu hamba krooniosa.

Põhjuseid võib olla mitu. Üks sagedasemaid on parodontiit ehk sügavam igemehaigus, mille korral põletik kahjustab hamba ümber olevaid kinnituskudesid ja luud. Igemete taandumist võivad soodustada ka liiga tugev harjamine, kõva hambahari, hambakivi, suitsetamine, hammaste krigistamine, vale hambumus, huule- või keelekida pinge ning mõnel inimesel lihtsalt õhuke igemekude.

Sellise kaebusega tuleks pöörduda hambaarsti või suuhügienisti poole. Vajadusel kaasatakse parodontoloog ehk igemehaiguste spetsialist. Arst saab hinnata, kas taandumise taga on põletik, hambakivi, liiga tugev harjamistehnika või mõni hambumusega seotud põhjus. Samuti saab kontrollida, kas paljastunud juurepind on kahjustunud või kaarieseohus.

Kodus tasub kasutada pehmet hambaharja ja pesta hambaid õrnade liigutustega, mitte tugevalt nühkides. Hambavahesid tuleks puhastada iga päev sobiva vahendiga. Tundlikkuse korral võib aidata tundlikele hammastele mõeldud hambapasta. Suitsetamisest loobumine toetab igemete tervist.

Oluline on teada, et taandunud ige ei kasva tavaliselt ise tagasi. Küll aga saab õige ravi ja hooldusega sageli peatada edasise taandumise ning vähendada tundlikkust ja põletikku.

Kui hambad on külmale, kuumale või magusale tundlikud, eriti igemepiiri või paljastunud hambakaelte piirkonnas, võib põhjus olla selles, et hambajuure pind on kaitseta jäänud. Hamba nähtavat osa katab tugev email, kuid juurepind on õrnem. Kui ige taandub, pääsevad külm, kuum, magus või happeline kergemini hambas olevate närvilõpmete lähedale ning tekib lühike terav valu või ebamugavustunne.

Igemete taandumise põhjuseid võib olla mitu. Seda võivad soodustada liiga tugev harjamine, kõva hambahari, hambakivi, igemepõletik või parodontiit, hammaste krigistamine, vale hambumus, suitsetamine ja mõnikord ka inimese enda õhuke igemekude. Samas ei tähenda tundlikkus alati ainult paljastunud hambakaela. Põhjuseks võib olla ka hambaauk, mõra hambas, kulunud täidis või hiljutine hambaravi.

Sellise kaebusega tasub pöörduda hambaarsti või suuhügienisti poole, eriti kui tundlikkus püsib, süveneb, esineb ühes kindlas hambas või kaasneb igemete veritsus, turse, halb hingeõhk või valu närimisel. Vajadusel kontrollitakse hambaauke, igemete seisundit, hambakivi ja hambumust.

Kodus saab tundlikkust leevendada, kasutades pehmet hambaharja ja õrna harjamistehnikat. Abiks võib olla tundlikele hammastele mõeldud hambapasta, mida tuleb kasutada järjepidevalt mitu nädalat. Vältida tasub väga happelisi jooke ja toite ning pärast happelist sööki ei ole hea kohe tugevalt hambaid pesta. Tähtis on puhastada ka hambavahesid, kuid ettevaatlikult. Kui hambakaelad on juba paljastunud, ei kasva ige tavaliselt ise tagasi, kuid õige ravi ja hooldus aitavad tundlikkust vähendada ning edasist kahjustust pidurdada.

Kui hambakivi tekib väga kiiresti, isegi pärast professionaalset puhastust, ei tähenda see tingimata, et puhastus oleks olnud halvasti tehtud. Hambakivi tekib hambakatust – pehmest bakterikihist, mis koguneb hammastele iga päev. Kui katt jääb hammastele, võib see süljes olevate mineraalide mõjul kõvastuda. Mõnel inimesel toimub see kiiremini kui teisel.

Kiiret hambakivi teket võivad soodustada sülje koostis, hambakatu rohkus, ebapiisav hambavahede puhastamine, suitsetamine, kuiv suu, teatud ravimid, hammaste kitsas asend või kohad, kuhu harjaga on raske ligi pääseda. Hambakivi koguneb sageli eriti kiiresti alumiste esihammaste sisepinnale, sest sinna avanevad süljenäärmete juhad ja sülje mineraalid puutuvad hammastega pidevalt kokku.

Sellise murega tasub pöörduda suuhügienisti või hambaarsti poole. Nad saavad hinnata, kas hambakivi tekib pigem suuhügieeni, hammaste asendi, igemepõletiku, suukuivuse või mõne muu teguri tõttu. Vajadusel soovitatakse sagedasemaid puhastusi, näiteks iga 3–6 kuu järel, mitte ainult kord aastas.

Kodus saab kõige rohkem aidata sellega, et hambakatt eemaldatakse enne, kui see jõuab kiviks muutuda. Hambaid tuleks pesta kaks korda päevas fluoriidiga hambapastaga, pöörates erilist tähelepanu igemepiirile. Väga tähtis on puhastada hambavahesid iga päev hambavaheharjade või hambaniidiga, sest just sinna jääb katt sageli püsima. Abiks võivad olla ka elektriline hambahari ja hambakatu nähtavaks tegevad tabletid.

Hambakivi ei tasu ise kraapida, sest nii võib vigastada iget või hambapinda. Kui kivi tekib kiiresti, on lahendus enamasti parem igapäevane katueemaldus ja sobivam professionaalse puhastuse vahe.

Kui igemest tuleb mäda või tekib korduv igemepaistetus, võib tegu olla hambast või igemest lähtuva infektsiooniga. Sageli nimetatakse seda abstsessiks ehk mädakoldeks. See tähendab, et bakterid on pääsenud kohta, kuhu nad ei peaks sattuma, ning keha on reageerinud põletikuga. Mäda on märk sellest, et organism võitleb infektsiooniga.

Põhjus võib olla sügav hambaauk, surnud hambanärv, igeme alla kogunenud hambakivi, parodontiit ehk sügavam igemehaigus või igemetaskusse kinni jäänud bakterid. Paise võib vahel ise tühjeneda ja valu võib ajutiselt väheneda, kuid see ei tähenda, et probleem oleks kadunud. Infektsiooni põhjus jääb sageli alles ja paise võib tagasi tulla.

Sellise kaebusega tuleks pöörduda hambaarsti poole võimalikult kiiresti. Vajadusel suunatakse patsient juureraviarsti, suukirurgi või parodontoloogi juurde. Hambaarst saab teha läbivaatuse ja röntgenpildi ning otsustada, kas vaja on mädakolde avamist ja puhastamist, juureravi, igemeravi või mõnel juhul hamba eemaldamist.

Kodus saab ebamugavust ajutiselt leevendada, kuid abstsessi ise välja ravida ei saa. Suud võib loputada leige soolaveega, hambaid tuleb edasi õrnalt puhastada ning vajadusel võib kasutada apteegi käsimüügi valuvaigistit vastavalt juhendile. Paistet ei tohiks ise pigistada, torgata ega kuumutada.

Kiiresti tuleb abi otsida, kui tekib näo või kaela turse, palavik, halb enesetunne, suu avamise raskus, neelamis- või hingamisraskus. Need võivad viidata infektsiooni levikule.

Kui mälumisel tekib valu või ebamugavustunne ning mõne hamba ümber on hellus, võib põhjus olla nii hambas kui ka igemes. Mõnikord on tegu lihtsama ärritusega, näiteks igeme vahele jäänud toidutüki või põletikulise igemetaskuga. Samas võib närimisel tekkiv valu viidata ka hambaaugule, pragunenud hambale, vana täidise probleemile, hambajuure põletikule või mädakoldele ehk abstsessile.

Oluline vihje on valu iseloom. Kui hammas on valus just kokku hammustades või vabastamisel, võib põhjus olla mõras või hamba ülekoormuses. Kui valu on tuikav, süveneb, hammas on koputades hell või igeme juurde tekib paistetus, võib tegu olla põletikuga. Kui lisandub halb maitse suus, mäda, näo turse või palavik, vajab olukord kiiremat abi.

Sellise kaebusega tuleks pöörduda hambaarsti poole, eriti kui valu ei kao paari päevaga, kordub või segab söömist. Hambaarst saab kontrollida hammast, igemeid, täidiseid ja vajadusel teha röntgenpildi. Kui põhjus on igemehaiguses, võib olla vaja suuhügienisti või parodontoloogi abi; kui probleem on hambajuures, võib vaja minna juureravi.

Kodus saab valu ajutiselt leevendada, kuid põhjust ise enamasti välja ravida ei saa. Puhasta hambaid õrnalt, kasuta hambavahendit ettevaatlikult ja loputa suud leige soolaveega. Väldi mälumist valusa poolega ning väga kuuma, külma või kõva toitu. Vajadusel võib kasutada käsimüügi valuvaigistit vastavalt juhendile. Ära torka, kuumuta ega pigista valulikku kohta.

Enne implantaatide asetamist, ortodontilist ravi või proteeside valmistamist on igemete seisundi hindamine väga oluline, sest igemed ja lõualuu on justkui vundament, millele kogu ravi toetub. Kui vundament on põletikuline või nõrk, ei pruugi ka kõige paremini tehtud implantaat, breketiravi või protees anda head ja püsivat tulemust.

Igemehaiguse korral ei ole probleem ainult igemete veritsuses. Sügavama põletiku ehk parodontiidi puhul võivad kahjustuda hamba kinnituskude ja lõualuu. See võib muuta hambad liikuvaks, põhjustada igemete taandumist ning muuta hambumust. Kui sellises olukorras alustada ortodontilist ravi, võivad hambad liikuda ebasoodsalt või luukadu süveneda. Seetõttu peab enne hammaste nihutamist veenduma, et igemepõletik on kontrolli all.

Implantaatide puhul on igemete tervis samuti määrava tähtsusega. Implantaat ei ole “haigustele immuunne”. Kui suus on palju põletikku tekitavaid baktereid või inimesel on ravimata parodontiit, võib hiljem tekkida põletik ka implantaadi ümber. Seda nimetatakse periimplantiidiks ning see võib viia luukaoni ja halvimal juhul implantaadi kaotuseni.

Ka proteeside valmistamisel on igemete hindamine vajalik. Kui igemed on turses, veritsevad või hambad liiguvad, võib protees hiljem halvasti sobida, hõõruda või vajada kiiret ümbertegemist.

Seetõttu kontrollib hambaarst või suuhügienist enne suuremat ravi igemeid, hambakivi, igemetaskuid, hammaste liikuvust ja vajadusel röntgenpilti. Vajadusel tehakse enne põhiravi igemeravi või professionaalne puhastus. Terved ja stabiilsed igemed aitavad tagada, et edasine ravi oleks turvalisem, täpsem ja kauakestvam.